Me vist ei hakkagi kunagi ehitama
Teen siis vahelduseks suurema pildipostituse, et jääks meelde, millal midagi tehtud sai.
Truubid on läinud. Selleks andsid oma tugeva panuse Mihhail koos Emaga (vasemal pildil). Suured tänud.
Neile niiväga meeldis see töö, et lubasid jaanidel ära võtta ka ahju.
Suurem tahmamine saab siis sellega ühele poole.
Kuna truubikivid on nii rasked, siis sai ühe päevaga terve nädala treeningkava läbitud. Biitseptsid, triitseptsid, kõhu-jalalihased. Sai tehtud ka joogat, harjutatud tasakaalu ja võetud muid imelikke inimvõimetuid kehalisi asendeid.
Võin kohe etteruttavalt öelda, et see ei olnud ei esimene, ega ka mitte sugugi viimane ettenägematu töö. Vahepealsel ajal jäi ka seinu koguaeg vähemaks. Nüüd on meil avatud vannituba kahe avatud magamistoaga.
Nüüd jõudsime tegudega kööki. Jah oh seda rõõmu. Selge on see, et jällegi kõik kohad, kus on olnud pistmist veega (nii sein, kui ka põrand) saanud veekahjustusi. Mis tähendas omakorda, et köögi põrandast jäime me ilma (mis ei olnud planeeritud).
Ja siis oli mul üks hästi pisikene naiselik soov. Kuna algselt ei olnud tualetis kraanikaussi, siis ma väga soovisin, et tualetti saaks ka kraanikauss. Tegin silmad suureks pähe, alalõua värisevaks ja teatasin, et see on asi millest ma sugugi ei loobu. Mis tähendab muidugi rõõmuga seda, et terve köögi sein vajas nihutamist 30 cm köögi poole.
Mõtlesin endamisi, et mis seal siis ära ei ole. Kuvalda kätte, sein maha, uus püsti.
Ja-jah..on ta nii lihtne muidugi. Selgus, et vahesein (köögi ja wc-vaheline) on täiesti läbi. Lisaks on see kandev sein, mis tähendas omakorda, et tuleb ehitada uus kandev sein, sest muidu kukub meile juba valatud uus vannitoapõrand pähe.
Eile läks lõpuks endal ka meel mõrudaks. Sest poisid olid mures just välisseinaga. Et kui palk välisseinas täitsa läbi on, siis tuleb oma tegudega päriselt õue jõuda.
Aga kui ma täna maja peal käisin, siis olid nad veel endiselt toas, auku välisseinas ei olnud. Seega, vist said pidama.
Mis tähendab, et üks väike võit on juba käes :)
Viibime endiselt toas, seinas auku pole, palgi said pidama ja uuega asendatud.
Ma ei taha kuidagi, et see postitud erilise kaeblemisena tunduks. Tegelikult on ju maruvahva ja põnev. Ikkagi päris oma kuut, millega tegutsed ja toimetad.
Ümberkaudsed naabrid on väga sõbralikud ja abivalmid. Igal ühel on endise omaniku kohta lahkeid sõnu lausuda (kusjuures endisel ja praegusel maja peremehel on sama eesnimi).
Ja muideks. See hullumeelne kogus kivisütt viidi ka minema. Olla umbes viis tonni olnud.
Ja veel muideks-muideks. Te ei kujuta keegi ettegi, kui suured ämblikud meil selles majas elavad. Ma paneksin pildi, aga ma ei saa pilti lisada, sest ma kardan ämblikke ka pildi pealt. Ilma naljata. Need on nii suured, et ehitajapoiss Andreski ütles, et selliseid elukaid pole tema oma silmaga varem näinud. Andres oli abiks ja aitas need ämblikud üle aia "visata", just täpselt visata. Võis rahulikult kuulda, kuidas see elukas lihtsalt kukkuks pots ja pots üle aia maha. Nii suured olid. Kuna maja seisis vahepeal mitu aastat tühjana, siis ma usun, et kogu see suguselts oli avastanud mõnusa pinna, kus lusti lüüa.
Kommentaarid
Postita kommentaar