Piupau pappi kulub

Ma siis kirjutan rahast, sest emošuunidest kirjutab keegi teine. Ma ei ilusta ei silu ja ei hala (eriti?). Kirjutan faktidest ja ilma naljata. Püüan vähemalt korra nädalas (midagi peab enesedistsipliini mõttes ju lubama) kirjutada praktilist laadi rahalise taustaga mis jama me siin korraldame. Minu vaimusilmas tekib ka tulevikus mingi ülevaatlik kulude tabel, et ei peaks loba lugema. Ranged korraldused ja käsud on välja käidud, kõik kulud paneme kirja. Ei lähe meelest!

Meil on käes siis "the point of no return", nüüd läks asi liikuma ja tagasi keerata põhimõtteliselt ei saa. Selleks, et selline asi tekib tuleb aga väisata korra kohalikku notaribürood. Üritus ise on meeldiv aga hirmbürokraatlik. Väike vahva vaidlusmoment tekib samuti. Mis päeval me oma uuevana maja kätte saame. Panen lauale trumpässa ja teatan, et ma ei saa ju perega lageda taeva all olla ja niiiii kaua oodata. Jõudsime kompromissile, D-Day on 03.06. Parem kui varem, pisut hiljem kui oleks ise tahtnud. Kirjutan telefoni emasploomile kuupäeva ja teksti "Rahu. Polehullu." Vastus tuleb "no ei ole" ja kohe otsa "saame hakkama." Uskuma peab, ma ütlen.

Edasi põneva protsessi juurde. Sellel hetkel, kui sa oled kõik läbi lugenud ja juba hakkad allkirja andma lükkab pr. Panga Esindaja (lähemalt ei tutvustatud) nina alla lipiku kuhu palub allkirja. See on allkiri kõige suuremale pangaülekandele, mis sa oled seni teinud. Well, kiusatus on mitte alla kirjutada ja joosta nelja tuule poole. Loogika saab võitu, ohkan totakalt ja kirjutan alla. Siis saame korra veel kõik kogu rahvaga seal alla kirjutada ja kõik on kiles. Kiired käesurumised, viisakusavaldused, aitäh-aitäh. Mhmhm, arve jah, arve vajab maksmist. No ma ju teadsin palju see tuleb aga... "Palun 925,96 eurot, kas kaardiga või sulas?". Okei, chill, see pole veel midagi... alles algus.

esimene uuevana maja arve

D-Day -31 päeva. Kulud kokku 925,96 €