Uus peatükk "Blood, sweat and tears"

Kõik on täiesti OKei! Et kui varem oli kiire, siis see kiirusetase on klass omaette. Kalender piiksub hommikust õhtuni, pulsikell väriseb alalõpmata käe peal sõnumite märguannetega, lapsed helistavad, ehitajad kirjutavad, katlamehi ei saa üldse kätte. Ühesõnaga, kõik on täielik sasipundar. Kui saaks, peataks korraks maailma ja astuks päevaks-kaheks maha. Aga hetkel ei saa. 4.06 sammub armutu kiirusega lähemale, 06.06 saabub veel kiiremini (selleks ajaks peame olema kogu oma kolinatega vanast kohast väljas).  Mis siis hetkel selge on? 1) Ehitaja - poiss olemas, täitsa tore ja vahva (veel :D) 2) Köögipoiss - pidi olema poiss, kes kõik minu imelikkused ja veidrused realiseerib 3) Kindlustus - maja on saba ja sarvedega kindlustatud, et pangaonud kurjaks ei saaks ja riidlema ei tuleks.  Mis hetkel puudu? 1) Katlamees, kes tuleks ja ütleks, mis saab ja kuidas saab ja kui palju ma kogu maailmale rohkem võlgu olen. Või siis on Isasploom võlgu:D Rahakott on...

Ma siis kirjutan rahast, sest emošuunidest kirjutab keegi teine. Ma ei ilusta ei silu ja ei hala (eriti?). Kirjutan faktidest ja ilma naljata. Püüan vähemalt korra nädalas (midagi peab enesedistsipliini mõttes ju lubama) kirjutada praktilist laadi rahalise taustaga mis jama me siin korraldame. Minu vaimusilmas tekib ka tulevikus mingi ülevaatlik kulude tabel, et ei peaks loba lugema. Ranged korraldused ja käsud on välja käidud, kõik kulud paneme kirja. Ei lähe meelest! Meil on käes siis "the point of no return", nüüd läks asi liikuma ja tagasi keerata põhimõtteliselt ei saa. Selleks, et selline asi tekib tuleb aga väisata korra kohalikku notaribürood. Üritus ise on meeldiv aga hirmbürokraatlik. Väike vahva vaidlusmoment tekib samuti. Mis päeval me oma uuevana maja kätte saame. Panen lauale trumpässa ja teatan, et ma ei saa ju perega lageda taeva all olla ja niiiii kaua oodata. Jõudsime kompromissile, D-Day on 03.06. Parem kui varem, pisut hiljem kui oleks ise tahtnud. Kirjut...

04.05.2017, kell 12.00  Palju pidulikku õnne meile! Ehk siit nüüd enam tagasiteed ei ole. Kõik mis tulema peab, see tuleb. Fakt on see, et pisem tüdruk alustab samuti sügisest kooliteed ja on asju, mis peab saama sügiseks valmis. Tööde planeerimiseks on aega täpselt 31 päeva. Selle ajaga tuleb läbi mõelda vannitoa planeering ja materjalide kasutamine, tuleb teha köögi plaan ja tellida köök. Ja tegelikult on nii, et tüdrukute toad vajavad ka tegemist, kaks (tegelikult 3) ust on vaja ringi liigutada ja siis ... Mina usun meisse, me teeme selle ära! Emotsioonid on hetkel igalpool minu kehas laiali ja nende fokusseerimine on üsna keeruline.  :D Palju pidulikku õnne tervele meie ploomiperele ja hakkame siis planeerima. 

Paari päeva pärast muutub meie neljaliikmelise pere senine elu vähe ärevamaks ja põnevamaks, kui see seni on olnud. Mitte et me praegu vaikset-rahulikku elulaadi viljeleks. Me oleme aktiivsed inimesed, kellel peale töö, on veel mitu huvitavat ja põnevat hobi.  Aga praegused hobid pole võrreldavad kohe-kohe lisanduva uue "hobiga". Meie ploomipere saab endale päris oma katuse, mida me üheskoos hakkame uueks looma. Uueks loomise juures on see põnev fakt, et varasem kogemus suurejoonelisema renoveerimistööde osas on vähene, kui mitte pea olematu.  Kuna see on meie pere õppimise, kasvamise ja arenemise uus tase, siis selleks, et see kõik hilisemas eas mitte meelest ei läheks, kirjutame sellest märkmeid.  Hetkel oleme väga optimistlikud ja rõõmsameelsed. Oleme põnevil ja ärevil, mis toimuma ja juhtuma hakkab. Elu uus peatükk "Blood, sweat and tears".